Anni Oraveer

Anni on sõjaaegne laps, pärit Saatse vallast Põlvamaalt. Sõda jättis talle eluaegse jälje: silmad ja selg said viga beebieas, kui pere sõjategevuse eest põgenes. Anni vasak silm oli toona välja jooksnud, paremaga näeb ta praegu hägusalt inimkujusid ja esemete piirjooni. Aga lapsena oli ta väga lähedalt vaadates isegi saanud lugeda. Esimesed viis klassi käis Anni Satserinna seitsmeklassilises koolis, kuid keskkooli lõpetas juba täiskasvanuna pimedate kaugõppekeskkoolis. Anni arvab, et kui ta oleks lapsena pääsenud kohe pimedate kooli, siis oleks ta kindlasti jõudnud ka ülikooli. Ta oleks väga tahtnud õppida advokaadiks.

Nägemispuudega lapse elu on veidi teistmoodi kui tervetel lastel. Anni kogemuse järgi hakkab invaliidist laps alles siis arenema, kui ta peab ise maailmaga suhtlema ja elumuredele vastu astuma. Anni meenutab, et tema areng algaski siis, kui ta külakarja saadeti. Karjas käisid nad kolmekesi: Anni ja kaks vanemat inimest. Need vanemad vaheldusid, aga tema oli karjas iga päev, kaasa arvatud kõik pühapäevad ja kõik pühad. Karja karjatati alati ojakese külapoolsel kaldal. Anni mäletab oma jalgade kaudu ojakalda kõiki tõuse ja langusi. Anni lapsepõlve ojakaldad, karjamaad ja heinamaad olid väga ilusad. Pärast jaanipäeva niideti seal käsitsi loomadele head luhaheina. Annile meeldis karjas käia, sest karjas, kui loomad olid rahulikud, rääkisid tema vanemad kaaslased palju vanaaegseid jutte ja juhtumisi. Eriti palju lugusid teadis vana Partsokõnõ ehk Praskovja. Vot need lood ongi minu raamatutesse kirja pandud, ütleb Anni.

Aga kirjapanemise võimalus avanes Annil alles tosinkond aastat tagasi. Täpsemalt oli nii, et 2005. aastal tekkis tal võimalus saada tasuta arvutikoolitust. Anni oli visa ja tahtis kõik lood kirja panna, mis vana Partsokõnõ talle kunagi külakarjas rääkis. Anni meelest olid need lood nii vajalikud, et neid ei tohtinud lasta kaotsi minna. Tuge aja abi sai Anni oma kannatlikult arvutiõpetajalt Angela Leppikult. Kuna tal endal arvutit ei olnud, siis käis ta kirjutamas tolleaegses Haapsalu keskkoolis ja Haapsalu sotsiaalmajas. Valmiskirjutatud lood saatis ta varjunime Kuusealune all pimedate ajakirjale Epüfon. Ja nii kestis see poolteist aastat. Mitte keegi peale pimedate raamatukogu tolleaegse juhataja Priit Kasepalu ei teadnud Kuusealuse õiget nime. Väga põnev oli pealt kuulata, kuidas arutati Kuusealuse kirjutatud lugusid ja püüti ära arvata kirjutaja õiget nime, muheleb Anni. Lõpuks muidugi avalikustati, et Kuusealuse varjunime all kirjutab Anni Oraveer.

Hiljem õnnestus Annil pääseda arvutikursusele, mis toimus Tallinnas Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arvutiklassis ja mida juhendas pime arvutiõpetaja Artur Räpp. Annil on väga hea meel, et Artur on jäänud tänaseni talle ja ka teistele juhendajaks ning arvutihäälestajaks. Anni sai peagi endale isikliku arvuti ja pimedale vajaliku tarkvara, seda tänu headele inimestele ning Haapsalu linna- ja maavalitsusele. Ta ise arvab, et küllap ta tüütas ära nii Haapsalu kooli kui ka sotsiaalmaja, sest miks muidu hakati otsima talle isikliku arvuti soetamise võimalust. Arvuti üle oli Anni väga õnnelik. Hommikust õhtuni toksis ta oma lugusid arvutisse. Ta ise ei teagi täpselt, kes need lood Eesti rahvaluule arhiivi saatis, aga sinna need jõudsid ja arhiivist küsiti veelgi lisa.

Kuusealuse nime all trükis avaldatud raamatud on: „Tegu ja tagajärg“ 1. ja 2. osa, „Siil ja jänes“, „Seto rahva murrõh ja rõõmuh”, „Eeläne ja tämbäne elo”, „Handsäk värk”. Presidendi rahvaluulepreemia sai Anni setukeelsete juttude ja Eesti pimedate kogukonna pärimuse salvestuste eest.

Praegu Anni raamatuid enam ei kirjuta, aga käed rüpes ka ei istu. Anni korraldab pimedate raamatukogu tarvis heliraamatute tootmist. Esialgne tõuge tuli Haapsalu sotsiaalmajast ja tööd alustati kolme vabatahtliku ettelugejaga. Praeguseks on lugejaid üle kümne, sisse on loetud ja pimedate raamatukogule üle antud juba 63 raamatut. Üleandmiseks on peaaegu valmis üheksa ja viimistlust ootab veel paarkümmend raamatut. Raamatute salvestamine toimub Anni juures kodus. Eesti Pimedate Raamatukogul on umbes 800 lugejat/kuulajat, kes selle vabatahtliku töö tulemustest osa saavad.

Anni on Põhja-Eesti Pimedate ühingu auliige. Ta on veendunud, et ühingu maja Tallinnas Tondi tänaval on pimedatele inimestele eluliselt vajalik. Anni ütleb nii: „Kui Tondi maja uksest sisse lähed, siis lööb kohe vastu hea aura. Sa tunned, et oled oodatud, seal on kõik tegevusringid, seal on nõuanded, seal on koolitused. Seal saab alati igasugust pimedale inimesele eluliselt vajaminevat abi.“

Lugu kirjutatud jaanuar 2018