Maarja-Liis Orgmets

"Nägemispuue on mind saatnud terve mu elu - aga kui küsida, kuidas ma näen, siis mul on seda väga raske kirjeldada. Lihtsalt, teistmoodi... minu nägemine on alati olnud väga hägune, aga kuna ma olen alati nii näinud, siis ilmselt olen selle vähese, mõneprotsendilise nägemisjäägiga harjunud, ega oskagi paremat igatseda.

Olen pärit Rakverest ning hoolimata kehvast nägemisest möödus minu kooliaeg tavakoolis õppides ning üritades teistega sammu pidada, mis, pean tunnistama, tuli mul isegi päris hästi välja. Koolivälisel ajal tegelesin ma aktiivselt ka mitmete hobidega, millest peamine oli laulmine. Juba 3-aastasest saadik käisin lauluringis laulmas ning alates 10. eluaastast käisin laulmas eraõpetaja juures. Hiljem olen õppinud ka WAF laulukoolis vokaaltehnikat tuntud õpetajate käe all.

Juba keskkooli ajal veetsin oma suved töötades reporterina maakonnalehes ning pärast keskkooli lõpetamist asusin õppima Tartu ülikoolis ajakirjandust. Bakalaureusekraadi omandasin seal 2018. aastal. Seejärel tegin kohe magistrikraadi kirjaliku tõlke erialalal, kuid praegu töötan ikkagi ajakirjanikuna Postimehe veebiportaalis Lemmik. Mu töö meeldib mulle väga ning olen tänulik, et mul on õnnestunud nägemispuudest hoolimata töö leida.

Foto: Jake Farra

Unistan sellest, et kõik tööandjad väärtustaksid nägemispuudega inimesi ja võimaldasid neil teenida väärilist tasu, sest usun, et just nägemispuudega töötajad on tihti need, kes pingutavad oma töödes ja tegemistes parema tulemuse nimel mitu korda rohkem. Soovin, et kõikidel nägemispuudega inimestel oleks võimalik töötada ükskõik millisel erialal ning saavutada kõik oma karjäärialased unistused, tehes seda, mida nad armastavad.

Alates 2020. aastast möödub suur osa minu vabast ajast Põhja-Eesti Pimedate Ühingus. Olen siit leidnud endale hulganisti lähedasi sõpru, kes on samuti nägemispuudega nagu mina ning see on midagi, mis on minu jaoks hindamatu väärtusega. Kogu kooliaja tundsin end väga üksikuna, kuna sõpru, kes päriselt mõistaks mind, tundus raske leida ning ma arvasin, et olen paljude oma probleemidega täiesti üksi. Ühing on aga andnud mulle võimaluse kohtuda paljude imeliste inimestega, kes oma puudest hoolimata naudivad oma elu täiel rinnal ning ma olen neilt õppinud nii tohutult palju. Vahel on lihtsalt vaja oma mõtteid-muresid saatusekaaslastega jagada.

Niisiis olen ühingu tegevusega tihedalt seotud. Näiteks teen siin podcasti Lihtsalt Pime, mis ilmub kord kuus ning kus arutame teemasid, mis pimedate ja vaegnägijate elu-olu igapäevaselt puudutavad ning kohtume põnevate persoonidega. Samuti osalen Eesti esimese pimedate teatri, Terateater tegevuses ning laulan ansamblis. Lisaks olen veel seotud Eesti Pimedate Liidu tegemistega ning toimetan selle ajakirja Valguse Kaja.