Jakob Jõgisuu

Jakob on 29aastane, pärit Kihnust, kuid kooliajast alates tallinlane. Tal on kõrgharidus arhitektuuri erialal, magistriõpingud pooleli. Muusikainimene, lõpetanud Tallinna Muusikakooli akordioni erialal. Sportlik, eriti meeldivad talle kiired alad nagu suusatamine (nii suvel kui talvel) ja jalgrattasõit (kiirusrekord maanteel 79,9 km/h). Palju sõpru ja kiire sisukas noore inimese elu. Kuni kevadeni. Siis tuli teadmine karmist haigusest ja nägemise kadu.

Jakobil tekkisid nägemisraskused: hämaras ei näinud, vahel pilt justkui kadus. Käik silmaarsti juurde viis ta edasi EMOsse ja operatsioonisaali. Diagnoos: ajukasvaja. Operatsioon oli pikk ja keeruline, mingi osa kasvajast õnnestus opereerida, aga mitte kõik – liiga riskantne. Jakob ütleb, et olukord oli tema jaoks nii ootamatu ja uus, ta polnud varem haiglaski olnud. Oli 1. aprill, naljapäev … ja haigla. Kiiritusravi suvekuudel oli suur piin, ta käis toaski mütsiga, päikese kätte ei saanud üldse minna, pea kõrbes. Ja nägemisest jäi järele üsna vähe. Vaid mõned kuud – märtsist augustini – ja kõik oli muutunud. Alustada tuli praktiliselt nullist, seda igas mõttes.

Silmaarstid ütlevad, et tema nägemist ei ole võimalik parandada. Jakob tahab siiski uskuda, et on. Ta kasutab kõiki võimalusi oma tervise ja silmade eest hoolitsemiseks. Kõige olulisem on säilitada endas positiivne mõtlemine ja häälestatus muutuseks ning usk, et see on võimalik. Toitumine on täielikult muudetud: palju aed- ja puuvilju, vähe rasvast, mitte teragi suhkrut, mitte tilkagi alkoholi. Kõik mis võimalik immuunsüsteemi tugevdamiseks. Tervislik toitumine oli ka varem sportimise tõttu au sees, aga haiglas olles kehakaal kasvas ja nüüd on vaja see tagasi normi saada. Jakob käib Hiina klassikalise meditsiini spetsialisti juures, kes teeb talle nõelravi ja energeetilist massaaži, samuti on hea psühholoog. See aitab, tulen sealt alati värskena välja, ütleb Jakob.

Tee Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse leidis Jakob tuttava kaudu, kes ise on täiesti pime ja kelle käest läks uurima, kuidas pimedad saavad suhelda, e-posti lugeda, sõnumeid saata jne. Tema kaudu saigi Jakob PPÜ kontaktid. Teda võeti ühingus väga hästi vastu ja ta sai palju uut infot: näiteks taastusravi kohta, mida haiglate silmaarstid ei anna; abivõimaluste, massaažikursuste, juhtkoerte ja kõige muu kohta. Jakob saab endale peagi oma juhtkoera, on juba kuu aega käinud erinevates linnaosades koeraga treeningutel. Jakobit kutsuti kohe ka puhkpilliorkestrisse trummimeheks, aga seda lubas ta veel mõelda. Muuseas: tema vend mängib PPÜ puhkpilliorkestris (ja veel kolmes-neljas orkestris üle Tallinna) ning on ammu rääkinud, et seal on väga tore seltskond.

Muusikaga on Jakobil tugev suhe. Ta rõõmustas, et sai nüüd Kihnust tagasi oma vana lõõtsa. Kunagi, kui ta ise keskendus Tallinnas õppimisele, oli ta lõõtsa ühele tüdrukule mängida andnud, see omakorda järgmisele ja nii oli pill küla peale rändama läinud ning isegi mandril ära käinud. Jakob asus pilli jälgi ajama ning saigi oma lõõtsa kätte. Muidugi oli pill kehvas seisus, aga meistri abiga juba korda tehtud. Jakob ütleb, et nüüd on ta siis ka pime lõõtsamängija. Muusika annab üldse väga palju tagasi. Ainult halvale mõtlemine ei tee päeva rõõmsaks. Jakob käib ka seltskonnatantsu kursustel. Õhtu täis muusikat ja tantsu annab väga palju juurde, teeb hinge seest soojaks.

Jakobil on kindlad eesmärgid: ta tahab oma suvesuuskade ehk skaikidega sõita (need on laiade rehvidega, sõites on sama tunne nagu sõidaks päris suuskadega; külmunud maa pidi sõitmiseks kõige parem olema); kehakaalu tahab normi viia; tahab üldse sportida ja palju looduses viibida; tahab õppida üksinda (ja koos juhtkoeraga) väljas liikuma; tahab massaaži õppida. Tahab lõpetada oma magistriõpingud, kuigi magistritöö teema üle peab veel mõtlema. Kui eesmärgid on paigas, siis kõik muu on juba tehnilised üksikasjad. 

Lugu kirjutatud detsember 2017. Jakob lahkus meie hulgast jaanuar 2021.