Julia Kabanova

Julia kohta võiks öelda, et ta on „mees nagu orkester“ või Hunt Kriimsilm, kellel oli üheksa ametit, kui ta ei oleks noor, kena ja haritud naine, kahe lapse ema pealegi. Julia ütleb enda kohta, et on eluahne: tal on palju huvisid, tahab teha, käia, olla, hindab vabadust ise valida, mida oma elus teha.

Lapsena oli Julia liikuv ja elav, oma sõnul tegi, mis tahtis, kuna vanemad ei osanud teda takistada. Nägemise kaotas ta peaaegu täielikult juba lapseeas. Julia ema märkas peagi pärast lapse sündi, olles veel sünnitusmajas, et lapse silmadega on midagi lahti. Arstid sellele kohe tähelepanu ei pööranud, arvati, et läheb mööda. Aga ei läinud. Kui tõsisemalt uuriti, siis selgus, et lapsel on mõlemas silmas kaasasündinud glaukoom. Paarikuusele Juliale tehti mitu operatsiooni – ta veetiski suure osa oma varasest lapseeast Moskva haiglates uuringutel ja ravil. Väike Tallinna tüdruk kaugel Moskvas haiglas, kus tema emagi alati juurde ei lastud. Olgu see aeg pealegi seotud mitte just meeldivate mälestustega, aga Julia sõnul oli see juba mingil määral ressurss eluks – andis avarama maailmapildi, kohanemisvõime erinevate inimeste ja olukordadega. Hiljem, juba täiskasvanuna on Julia silmi veel opereeritud, kuid abi pole sellest palju olnud. Julia ei ole täiesti pime, ta näeb siiski valgust ja ebamääraselt värve.

Foto: Jake Farra

Kooli, esimesse klassi läks Julia Riiga, kuna Eestis ei olnud venekeelset pimedate kooli. Elas nädala sees kooli ühiselamus ja nädalavahetuseks tõid vanemad ta koju. 1990-ndate alguses läksid olud keerulisemaks ja nii juhtuski, et neljandas klassis pääses Julia koju vaid koolivaheaegadel. Julia meenutab, et hoolitses ühikas nooremate eest: lohutas neid, korraldas üritusi, mõtles välja igasuguseid muinasjutte, et lapsed õhtul nutuga uinuma ei peaks.

Viiendasse klassi tuli Julia Tartusse Emajõe kooli. Algus oli väga raske: võõras keskkond, uued inimesed, võõras keel. Julia ütleb, et ta ei osanud tol ajal sõnagi eesti keelt ja esimesed kaks aastat lihtsalt vaikis. Aga selles oli ka positiivne pool: ta hakkas õppima – esimest korda oma kooliaja jooksul hakkas ta tõesti õppima.

Pärast keskkooli asus Julia õppima Tallinna Ülikooli (mis oli siis veel viimast aastat Tallinna Pedagoogikaülikool) eripedagoogikat. Esimene aasta Tallinnas oli päris raske, eriti linnas liikumise tõttu. Julia oli taotlenud endale juhtkoera, aga sai selle alles kaks aastat hiljem. Ka õppematerjalidega oli tol ajal keerulisem kui praegu. Kui Julia lõpetas bakalaureuse, siis oli tal juba esimene laps. Magistriõpingute ajal sündis ka teine – praegu on Julia poeg 9- ja tütar 6-aastane. Õppimine jäi siiski pooleli, sest olukord nõudis tööle minekut. Julia arvab, et kunagi õpib ta kindlasti edasi, aga mida, see ei ole veel selge, kuna teda huvitavad nii paljud alad.

Samal ajal magistriõpingutega õppis Julia massööriks. Tema tööelu algaski kolmel rindel korraga: hommikuti paar massaaži või paar nõustamist Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuses, päeval AHHAA keskuses pimegiidi töö ja õhtul veel paar massaaži. Praegu jätkab Julia massöörina Eesti Pimemassööride Ühingu massaažikeskuses, eripedagoog-nõustaja ning koolitajana Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuses, viib läbi pimeõhtusööke Tallinna restoranides Krua ja Maikrahv ning Tartus Vilde ja Vines. Igasuguste nn pimeürituste (söögid, kohtingud, sünnipäevad, mängud) läbiviimine meeldib Juliale väga – see on huvitav, põnev, võimaldab suhelda ja – mis seal salata – toob ka raha sisse.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Tondi tänava maja on Juliale töökoht, kus ta nõustab, õpetab ja masseerib. Ta tahab olla seal, kus temast on kasu. Seetõttu teeb ta ka palju vabatahtlikku tööd. Talle meeldib vahetu suhtlemine inimestega. Julia tahab aidata neid, kellel on raskeid olukordi kas tervise (sh nägemise kaotus), õnnetuse, leina või muu tõttu – see on südame töö, see teeb ka enda õnnelikuks.

Juliale meeldib igasugune liikumine. Ta käib tandemjalgrattaga sõitmas. Kaks aastat tagasi käis koos kaaslasega jalgsi palverännul Santiago de Compostelas – küll ainult pool nn Prantsuse teest, aga tehke järgi! Ka ammune unistus langevarjuhüppest on teoks tehtud.

Julial on väga palju kogemusi erinevatest oludest, kuhu ta elu jooksul sattunud on, ja erinevatest inimestest, kellega ta on kohtunud. Julia on veendunud, et kõik kogemused on väärtuslikud ja igast olukorrast on midagi õppida. Elujaatav ja eluahne – seda ta on.

Lugu kirjutatud aprill 2018