Vello Vart

Vello elus on väga suurt osa etendanud kiri ja muusika, eriti punktkiri ja puhkpillimuusika. Aastakümnete jooksul on ta olnud edukas klarnetist – mänginud puhkpilliorkestris ja solistina – ning parim punktkirjatundja, olles töötanud nii õpetaja, toimetaja kui ka punktkirjamasinate parandajana. Pimedaile on vaja nägijate abi ja tuge. Vello usub, et pimedad võivad teha päris suuri tegusid ning olla teatud aladel edukad, kuid seda ainult siis, kui neil on nägijate hulgas häid juhendajaid, abilisi ja toetajaid. Vellol on neid olnud.

Vello usub, et inimese elu mõjutab tuntaval määral just tema lapsepõlv. Lapsepõlv möödus Vellol aga juba täiesti pimedana. Ta põdes 1941. aastal meningiiti, olles siis vaid aasta ja kaheksa kuud vana. Haigus viiski nägemise. Vello on sündinud ja kasvanud Tallinnas, lapsepõlve suved veetnud aga maal vanavanemate juures. Kui linnas oli pime laps põhiliselt tubane, siis maal sai ta ka õues joosta. Esimestel sõjajärgsetel aastatel ei olnud pimedatel võimalust õppida, kuna Tartu pimedate kooli tegevus oli sõja tõttu katkenud. Kool avati taas 1947. aastal.  Vello sai kooli – sinna samasse Tartu pimedate kooli – alles 1949. aastal, kui ta oli juba 9-aastane. Koolis õppis ta 1957. aastani ja kuna tol ajal pimedatele keskkooli veel ei olnud, siis läks tööle Tartu pimedate õppe-tootmiskombinaati. Kui 1958. aastal avati Tartus pimedate keskkool, siis avanes võimalus edasi õppida. Vello lõpetas keskkooli 1962. aastal. See oligi keskkooli esimene lend: lõpetas seitse õpilast, kellest ainult ühel oli nägemisjääki. Keskkooli ajal läks Vello õppima Tartu muusikakooli klarneti erialale. Pärast keskkooli lõpetamist tuli ta tagasi kodulinna Tallinnasse ja jätkas muusikaõpinguid Tallinna muusikakoolis, mille lõpetas 1964. aastal.

Muusika on Vello elus tähtsal kohal olnud lapseeast alates. Vello mäletab, et ta oli 8–9-aastane, kui müüdi ära vanaisa lehm ja osteti akordion. See oli suur ja raske pill, lapsele ilmselgelt ülejõukäiv. Tõsisem huvi muusika vastu tekkis Vellol algkoolis, aga tol ajal olid koolis individuaalseks tegevuseks väga kasinad tingimused. Alles muusikakoolis sai ta täielikult muusikale pühenduda. Lisaks klarnetile mängib Vello saksofoni, akordioni, suupilli. Vello on mänginud Tartu pimedate orkestris ja Tallinna pimedate orkestris ning erinevates ansamblites. Praegu mängib ta klarnetit Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestris ja esineb palju ka solistina. Proovid on üks kord nädalas ja kontserdid keskmiselt kord kuus. Orkestriga käiakse ka välisreisidel: 2017. aastal oli kontsert Peterburis ja käesoleval, 2018.  aastal on kavas sõita Stockholmi.

Muusika kõrval on Vello elus oluline koht kirjal, täpsemalt punktkirjal. Vello mäletab, et lapsena häiris teda väga see, et teised loevad, aga tema ei saa. Hiljem, kui ta koolis punktkirja õppis, sai temagi lugema hakata. Vello tööalane tegevus algas pintslite valmistajana, hiljem tegi ta plastmassipressiga riidepuid, purgikaasi, diapositiivide raame ja muud säärast. 1980-ndate alguses sai ta tööd trükikojas Punane Täht punktkirja masinladujana ja kirjastuses Valgus nooremtoimetajana; 1990-ndatel töötas pimedate trükigrupis Tondi tänava majas ning õpetas nägemisrehabilitatsiooni keskuses punktkirja; on veel mitmete projektide raames õpetanud punktkirja ja toimetanud punktkirjas tekste ning parandanud punktkirjamasinaid. Vello on koos kaasautoritega kirjutanud Eesti punktkirja käsiraamatu ning hulga artikleid pimedate ühingu infolehte Kuukiir.

Vello Vart on pimedate ühingu Tallinna Tondi tänava majaga seotud alates 1963. aastast, kui ta pärast keskkooli lõpetamist Tallinnasse tagasi tuli. Tol ajal oli see maja pimedatele nii töö- kui vabaaja veetmise koht. Vello meelest on see maja nägemispuudega inimestele väga oluline, kuigi tänapäeval seal tootmist enam ei ole ja huvitegevuski on tagasihoidlikumaks jäänud. Maja asukoht on pimedatele väga soodne, sinna on hea ja lihtne tulla. See maja on andnud pimedatele võimaluse ennast teostada, ütleb Vello.

Lugu kirjutatud jaanuar 2018. Vello lahkus meie hulgast juuli 2022.